CNC-mehaaniline töötlemine on tavaline lahutav tootmistehnika. Erinevalt 3D-printimisest alustab CNC tavaliselt kindlast materjalitükist ja kasutab seejärel erinevaid teravaid pöörlevaid tööriistu või nuge materjali eemaldamiseks, et saavutada soovitud lõplik kuju.
CNC on üks populaarsemaid tootmismeetodeid, mis pakub suurepärast korratavust, suurt täpsust ning laia valikut materjali- ja pinnaviimistlusi, alates katsetamisest kuni suuremahulise tootmiseni.
Lisatootmine 3D-printimine ehitab osad materjalikihtide lisamise teel, selleks pole vaja spetsiaalseid tööriistu ega kinnitusvahendeid, nii et esialgsed kulud on minimaalsed
Valides CNC- ja 3D-proovimise vahel, on mõned lihtsad juhised, mida saab otsustusprotsessis rakendada. Selles artiklis käsitleme mõlema tehnoloogia peamisi kaalutlusi, mis aitavad teil õiget valida.
Rusikareegel on, et kõik lahutamise teel valmistatavad osad peaksid üldjuhul olema CNC-töödeldud. 3D-printimine on üldiselt mõttekas ainult siis, kui:
ï¬ï Kui lahutav tootmine ei suuda toota osi, näiteks väga keerukaid topoloogiale optimeeritud geomeetriaid.
ï¬ï Kui tarneaeg on väga lühike, saab 3D-prinditud osad kohale toimetada 24 tunni jooksul.
ï¬ï Kui nõutakse madalat kulu, on 3D-printimine väikeste partiide puhul tavaliselt odavam kui CNC.
ï¬ï Kui on vaja väikest arvu identseid osi (alla 10).
ï¬ï Kui materjali pole eriti lihtne töödelda, näiteks metalli supersulam või painduv TPU.
CNC-mehaaniline töötlemine tagab osadele suurema mõõtmete täpsuse ja paremad mehaanilised omadused, kuid sellega kaasnevad tavaliselt suuremad kulud, eriti kui osade arv on väike.
